Soov

by Peeter Pihel

Lausa märkamatult on kätte jõudnud aasta lõpp – inimesed teevad tagasivaateid möödunud aastale, veedavad ehk tavapärasest rohkem aega oma lähedastega ning annavad iseendale ja teistele taas lubadusi, mida uuel aastal täitma asuda. Ka minul on üks soov ja lubadus iseendale järgmiseks aastaks – olla parem kolleeg oma töökaaslastele!

Alustasin kokanduskarjääri ajal, mil sõim, alandus ja teinekord ka läbi viha töötegemine oli osa köögirutiinist. Lihtsaimgi eksimus tähendas sageli verbaalset karistamist. Nii on minu poole pöördudes rohkem kui korra alustatud vestlust ka lausega “sa oled üks andetu kobakäpp.” See oli 15 aastat tagasi, kui köögihuumor sisaldas näiteks vempe, kus pidid kellegi palve peale pliidilt ära võtma panni, mille käepideme oli “hea kolleeg” sinu teadmata eelnevalt tulikuumaks ajanud või, kui peakokk leidis, et halvasti valmistatud šokolaaditrühvlid on mõistlik loopida vastu seina ja lage, et seda laga koristades oleks aega mõelda, kuidas jälgida tehnikat selliselt, et trühvlid oleks kauni läikega. Kuigi ma pole oma valikutes kunagi kahelnud, olen ma aegajalt neid seikasid meenutades endalt küsinud, kas see kõik on ikka vajalik? Olin päris kindel, et ühel heal päeval, kui ise “kangide taha saan”, siis oma kokkadega nii ei käitu ja neid selliselt ei karista – sest tõesti, kas seda on ikka vaja?

 

Ja nii läks, et ühel hetkel leidsin ennast kööki juhtimas ja pidin tegema seda nii hästi, kui oskan. Tegema nii, et omanikud ei peaks ettevõtmisesse investeeritud raha pärast muretsema, et köögis valitseks üksmeel ja mis põhiline – restorani sööma tulnud inimesed oleksid saadud elamuse üle õnnelikud. Kokatöö on üks parjalt stressirohke ja see on asi, mis sind tegelikult pidevalt saadab – keemisprotsess sinu sees on alanud ja oht, et ühel päeval kaas pealt lendab, on rohkem kui tõenäoline: “miks sa kala niipidi lõikad, miks need tilli õisikud on niimoodi nopitud, miks see krabi on üleküpsenud…?“ Lõputu hulk küsimusi ja nii kuni tööpäeva lõpuni. Rahulolematus ja selle väljanäitamine lisab niigi särisevasse õhustikku veelgi enam pingeid. Nagu keemisprotsess, kus soola lisades tõuseb keemistemperatuur veelgi, ja sellest hoolimata ei tunne sa endal vähimatki süüd. „Keegi peab ju neid loodreid piitsutama, sest nad on uimased ja aeglased!“ Nii lisadki veel ja veel soola ja leiad eneses alati õigustust käituda võimalikult vastikult.

 

Ehkki me kuuleme alatasa jutte sellest, kuidas köökides valitseb heade ja oskuslike kokkade põud, noored ei pea pingelistele olukordadele vastu ja võtavad oma tööd liiga kergekäeliselt, siis vett fritüüri kallates pole ühtegi õlipõlengut suudetud senini õnnestunult kustutada. Seega, kui me soovime tegelikult olukorda muuta, kus köögis käib lärmav ja autokraatlik juhtimine, siis peame kunagise macho-kultuuri köökides unustama ja seda ennekõike omavahelistes suhetes. Säärasele vanema kolleegi „koolitusprogrammile“ ja rumalale enesekehtestamisele, näitamaks, kes on kes, pole 21. sajandi köögis enam kohta. Vanemal kolleegil on suurepärane võimalus näidata uustulnukatele seda läbi omandatud tehnikate ja oskuste pliidi taga, mitte pliidi ümber röökides!

 

Tegelikult puudutab see küsimus kõiki restoraniäris töötavaid inimesi – kas me tahame seda minevikust pärit suhtumist muuta ja mida oleme valmis selleks tegema? Kas me ise oleme valmis ennast muutma? Mina tahan ja peale jõulusalmi lugemist sel aastal, on see ka üks minu soove uueks aastaks. Nähes, kuidas meie toidu skene suurte sammudega edasi rühib, soovin ma, et sellele jõuaks järele ka suhtluskultuur meie köökides – et restoraniköök, mis on üks pingelisemaid töökeskkondi oleks eeskujuks kõikidele organisatsioonidele ja meeskondadele mistahes eluvaldkonnas!

* Artikkel ilmus ajakirja Köök detsembrikuu numbris

_49A7451 copy.jpg

Advertisements