Märgilise tähtsusega sügis Eesti gastronoomiamaastikul

by Peeter Pihel

Käesolev aasta on meid õnnistanud tõeliselt kuldse ja viljaka sügisega. Eesti vanarahvaski teadis, et just sügis on kõige sobilikum aeg tibude lugemiseks. Seda plaanin ka täna ise teha.

Sel sügisel sai kodumaine gastronoomiamaastik olla kahe olulise sündmuse tunnistajaks – Eesti restoranid on esimest korda esindatud mainekas White Guide restode giidis ning märgiliselt sugugi mitte vähem oluline oli restorahvale mõeldud konverentsi Sauce toimumine, millel oma kirjutises ka vähe pikemalt peatun.

sauce debate

Ajaloolise korrektsuse huvides pean meenutama seda, et päris esimene tippnimede osavõtul peetud toidukonverents toimus juba kuus aastat tagasi, mil oma maailmavaadet ja ideid käisid laval esitlemas sellised kaalukad tegelased nagu Fergus Henderson, Claus Meyer ja Albert Adria.

Toidu –ja restoraniärile keskendunud konverentsi korraldamine pole kindlasti mitte kergete killast, rääkimata eristumisest. Arvestades, et üle maailma on toimumas sadu ja sadu toiduga seotud sündmusi, seminare, konverentse, mille formaat on laias laastus üpris sarnane.

Võimalik, et olen ebaõiglane, kuid aegajalt tundub, et mõne koka jaoks on olulisem säärastel üritustel populaarsust võita, kui oma restoranis läbi oma kunsti külaliste eest hoolt kanda. Eks restorani mahu küll ainult käputäis inimesi, samas, kui tippkonverentsid meelitavad kokku sadu kordi rohkem vaatajaid-kuulajaid. Lisaks annab reputatsioonile tõhusa tõuke ka sotsiaalmeedia. Mine sa võta kinni, mis see õigem on. Inimestel on mõlemat vaja – nii tsirkust kui leiba. Kui tippkokk suudab laval elavalt ja kaasakiskuvalt esineda ning oma rida ajada, tehes seda sealjuures ka veenvalt, siis miks ka mitte! Tänulikku publikut jagub nii esinejatele, kes mõnikord kokkavad kui ka kokkadele, kes mõnikord leiavad aega esinemisteks.

Magnus Nilsson

Sauce’i toimumine teeb loomulikult rõõmu. Seesuguse profiiliga konverents oli Eestis senini olemata. Märkimisväärne on see, et juba esimesel aastal õnnestus saada kokku muljetavaldav esinejate-kõnelejate nimekiri. Mainides seda ka meie multikultuurses Fävikeni köögis, pööritas Singapurist pärit tüdruk  silmi ja nentis, et neil Singapuris pole sellisel tasemel esinejate komplekti mitte kunagi õnnestunud kokku saada. Eestil on kahtlemata selles plaanis omad trumbid. Üheks selliseks on meie riik kui selline, mis hoolimata vastavatest jõupingutustest, on paljude jaoks siiski üks avastamata intrigeeriv kants. Meie toidukultuur ja selle ajalugu. Just sellepärast oli Tallinnasse nõus esinema tulema ka Fävikeni peakokk, kelle resümee on täis osalemisi kõikvõimalikel säärastel üritustel, mistõttu oli ka suhteliselt loomulik tema küsimus – kas see on üks järjekordne tüüpiline toidukonverents?

Massimo Bottura

Aga kas siis oli järjekordne konverents? Ühtepidi võiks vist öelda, et pigem nagu oli. Laval võis näha häid kõnemehi ja kõnemehi, kes ehk oma oraatorlike võimete poolest nii väga ei hiilanud. Programm oli iseenesest tihe ja asjalik – sai kuulda suurepäraseid mõtteid restoraniärist ja sellega seonduvast. Tore oli taas trehvata kolleege, kuulda kodumaiste kokkade arvamusi ja vaatenurki erinevatel teemadel.  Mis aga minu hinnangul Sauce’i puhul kõige olulisem – tänu konverentsile väisas meie väikest turgu seltskond põnevaid toiduga seotud inimesi, kelle sõnal ja arvamusel on ka maailmamastaabis kaalu.

Minu kõrvu jäi igaljuhul palju positiivseid noote ja emotsioone, mistõttu võib uskuda, et see tore kamp inimesi naaseb tagasi koju ning jagab siin saadud häid kogemusi – rohkem polegi vaja, et pall veerema lükata.

Kui nüüd hetkeks mälestada tänaseks kadunud, kuid meeletut populaarsust kogenud MAD Foodcampi, siis selle toimumise viimasel aastal jäi kõlama lause: “aitab rääkimisest – aeg on tegutsema hakata!” Täpselt nii ka juhtus – näiteks kavad laste taimeteadlikuse tõstmiseks, et vältida olukordi, kus noored tegelased teavad ja tunnevad küll kõike uhkeid automarke tänaval, kuid metsas on vastused keerulised tulema. Samuti väärib märkimist koostöö Yale’i ülikooliga.

Liikudes edasi sama kiiresti nagu seda on teinud meie toiduskene, saaksime vältida liigseid heietamisi lavalaudadel ning asuda tegudele. Toidukonverentsidel on kahtlemata oma koht kogemuste ja nägemuste jagajana, kuid need ei suuda iialgi asendada päris tegusid, tõelisi initsiatiive!

  • Fotode autor Johannes Hõimoja