Ühe mehe praht

Hiljutised uuringud näitasid, et Eestis visatakse aasta jooksul ära üle 60 miljoni euro väärtuses toidukraami, sellest kolmandik on niisugune toit, mis on lihtsalt raisatud, ehk inimeste endi viletsa planeerimise tõttu raisku läinud. Seda lugedes lööb tahes tahtmata väike okas hinge.

Olen ülesse kasvanud lihtsas maa peres, kus on läbi aegade toimetatud säästlikult – ei ole naljalt lastud asja eest teist taga söögikraamil raisku minna. Midagi enneolematut ei tehtud, aga söögikordade planeerimisel oldi leidlikud ja kasutati lihtsat talupoja mõistust. Kui oli ikka seatapp, siis tuli ära kasutada kogu väärt kraam, mis söögiks kõlbas, kui kana enam ei munenud, siis aeti pada tulele ja keedeti üks maitsev supp. Tunduvad justkui loogilised valikud, eksole, mistõttu on sageli raske mõista, milliste valikute põhjal sünnivad otsused, mis sunnivad igati söögikõlbuliku kraami silmagi pilgutamata prügikasti viskama.

Pullimunad ja -peenised sobivad trash cookingu formaati ideaalselt

Inglise keeles on üks muhe ütlus, mis ümbertõlgituna kõlaks ehk nii – mis on ühe jaoks praht, on teise jaoks varandus. Teatud mõttes võib seda vabalt ka toidule üle kanda. Et käesolevas ajakirjanumbris on kirjutatud erinevatest toidumaailma trendidest, ei saa siinkohal mainimata jätta ka sellist formaati nagu trash cooking. Tegu pole teab, mis suure revolutsiooni või uue vooluga, sest toidusõprade mekas Kopenhaagenis praktiseerivad seda formaati nii mõnedki restoranid. Küll aga pole siini kuulnud, et kodusel restomaastikul keegi sellisesse nišši valjuhäälselt hüpata söandaks. Loomulikult on sellist formaati klientidele paras kunsttükk selgitada, aga samas oleme seda nn trash cookingut kasutanud oma kodudes tegelikult ju läbi aegade, ilma, et endale sellest isegi päris täpselt aru annaksime. Kui leivaots või sai pole enam parimas vormis ja järgmine loogiline teekond võiks olla prügikast või paremal juhul naabrimehe seamoll, siis on neist paladest ikka ja jälle valmistatud mõnus leivasupp või saiast isuäratav saiavorm. Enne, kui käsi pisut kõvaks kiskuva leivakääruga prügikasti poole liikuma hakkab, mõtle hetkeks sellele numbrile – 60 miljonit eurot. Kas sa tahad tõesti sellisesse statistikasse oma panuse anda?

Mai alguses avatakse Milanos järjekordne Expo maailmanäitus, mis kannab sel korral sõnumit –  Feeding the planet, Energy for Life. Maailmanäituse raames toimub tunnustatud tippkoka Massimo Botura eestvedamisel unikaalne õhtusöök, kuhu tulevad kokku üle 40 koka kõikjalt maailmast, et valmistada roogasid justnimelt toorainest, mille elu järgmine samm oleks prügikast. Kogu “tooraine” kogutakse kokku maailmanäituse tarbeks eraldatud alalt, erinevate riikide paviljonidest, kus serveeritakse nende riikide parimaid palasid –  sealhulgas teevad seda ka meie tubli kodumaa kokad. Seega, tooraine peaks olema küllaltki kirev, mitmekesine ja inspireeriv. Ajal, mil klassikaline fine dining on vaikses varjusurmas ning selle formaadiga kaasnevad reeglina kallid toorained nagu foie gras, lobster ja muu taoline, mõjub Expol korraldatav ettevõtmine eriti ehedalt ning usun, et sel on oma lugu rääkida.

Me kõik saame oma tõekspidamised kaasa kodust. Küllap meist enamus on tuttavad ütlemistega nagu toiduga ei mängita või enne laua tagant ei tõuse, kui taldrik on tühi. Öelgu nüüd kasvatusteadlased, mida iganes, kuid toidust lugupidamine on olnud meie kodudes varasemalt au sees ja arvan, et paljudel juhtudel on seda siiani. Võib-olla on see hoolimatu raiskamine taandatav meie valikutele ja pealiskaudsusele. Me elame lihtsalt pealiskaudsel ajastul, kus pole mahti plaani pidada. Eks too leivanukk ole ju tülikas jääk, mida kerge prügikasti visata. Minu vanaema andis leivale suud, kui see teinekord kogemata lauaservalt maha kukkus. Tema teadis selle väärtust ja seda aega, kui see poolkõva leivanukk oli teinekord ehk ainuke päevane toidupala.

Seaverest, koorest ja shokolaadist saab väärt magustoidu

Teinekord, kui sügisel jahiõnn ei tahagi lõppeda….