#omapere

by Peeter Pihel

Kuningas on surnud! Elagu kuningas! Minu siiraimad õnnesoovid kõikidele Eesti 50 parima hulka valitud restodele! Igaühel teist on seal tabelis täita tähtis roll! Teil kõigil on oma käekiri ja mõistmine sellest, milline üks restoran olla võiks ja see, oma asi, ongi oluline. Samas tuleb meeles pidada, et selleks, et hästi kokata, tuleb ka ise hästi süüa! Eks me ju kõik uuri aegajalt kodukamara restode menüüsid, jälgime restorane erinevates sotsmeedia kanalites ja imetleme söögikohtades pakutavate roogade pilte, aga kas te olete teinekord restoranis sagivat personali vaadates mõelnud: Aga mida nemad täna lõunaks sõid? Mis oli nende nn omapere?

Ma ei tea kindlalt väita, aga mulle tundub, et omaperelõuna valmistamine on mistahes toidukohas kõige ebapopulaarsem ülesanne, millest püütaks meeleldi viilida, kui vähegi saaks. Põhjuseks võib olla muidugi hilisem “kriitikute” hulk  lõunalauas, kes ei suuda meenutada ütlust- kus näed laita seal tule ja aita. Aga see selleks.   Kahtlemata on ühe tegusa restorani köögis alati kiire, mõnikord on tunne, et päevast ei jää puudu mitte üks tund, vaid lausa mitu. Planeeri ja jaga oma aega nii kuis tahad. Kõige selle juures on aga sageli vaja kuulda, hädakisa, kuidas kellelgi pole taaskord aega pikalt staffisöögiga jantida või „kas keegi teine ei saa täna seda teha; täna on sektsioonis superkiire, aga homme võin teha.“ Vabandusi, miks oma ja restoperekonna ninaesisest mitte hoolida, leidub igale maitsele. Nii ongi, et kui saabub õnnis lõunaaeg, mil üheskoos sööki nautida, on tulemuseks hoolimatult kokku keeratud pläust.  Mis te arvate, kas peale sellist lõunat tõuseb restopere laua tagant rõõmsalt, et taas tööle naasta?

Üks asi sai mulle minu praeguses töökohas kiiresti selgeks – omapere toit peab vastama kindlatele kriteeriumitele. See peab olema: väga maitsev, aus, korralikult valmistatud ja emotsioone tekitav söögikord. See pole koht, kus teha allahindlust – nii nagu klient ootab restorani külastades emotsiooni, võiks emotsioone, mida pakub hea söögikord, pakkuda ka oma restoperele. Siin võiks lähtuda kasvõi tollest lihtsast ütlusest, et tee seda, mida tahad, et sulle tehtaks – ehk, et see emotsioon, mida ammutab restopere oma lõunasöögist, kandub üle ka sellele, mida pakutakse oma klientidele.

Olgu siinkohal mainitud ka väikesed traditsioonid seoses staffilõunaga Fävikenis – kaks korda  nädalas sööme taimset toitu (ausaltöeldes tingis selle asjaolu, et meiega liitus hiljuti üks taimetoitlasest teenindaja ning et Rootsi solidaarsus sellistes asjades on kuulsusrikas, siis nii ongi), laupäeval on staffilõuna pikem ja toekam ning sommeljee sobitab söögi kõrvale ka hääd paremat joogipoolist. Traditsiooniks on ka see, et iga lahkuv praktikant valmistab viimasel tööpäeval kahekäigulise söögikorra, nii-öelda tänuks ja lahkumiskingituseks. Pean nende roogade kohta ka vaikselt edetabelit, mida juhib hetkel kindlalt Carlos, kes tuli meile Peruust – maa sees, kuumade kivide vahel küpsenud  kitseliha oli tõeline kokanduslik šedööver. Kellele meist ei meeldiks süüa ema valmistatud hõrgutisi – ka selliseid olukordi on meil juhtunud. Nimelt Kymini ema tuli Koreast pojale külla ja nii muuseas valmistas meile staffisöögiks ka stiilipuhta Korea lõunalaua. See on emotsioon, millega on õhtusele kiirele teenindusajale lust vastu astuda!

Eks võiks ju meil siin Eestiski kasvada staffilõunate valmistamise käigus välja mõni tore traditsioon ning küllap mõnedes restoranides nii ongi.

Lõpetuseks ka väike üleskutse restoranirahvale – unustage vahelduseks klantspiltide postitused sotsiaalmeedias  enda restoranide peentest roogadest.  Paneme kasvõi mõneks ajaks rõhu igapäevastele omapere toitude  piltidele (ärge unustage lisada piltide juurde  #omapere)  ja miks mitte kutsuda mõni tarnija, blogija või talumees samuti saama osa päeva kõige olulisemast söögikorrast ühe restoperekonna päevas. Sest nagu ka üks vana ütlus käib, siis perekond, kes sööb koos, jääb püsima!

* Artikkel ilmus ajakirja Köök detsembrikuu numbris

Siis kui sommeljee valmistab lõunaks Rootsi klassikat – Dalarömacka

Jackob Itaaliast serveeris meile polentat kui magustoitu