Toit teeb tänavatel revolutsiooni

Maailm pöörleb suvises tempos – meie elulaad muutub muretumaks ja miks ka mitte, suves lihtsalt on seda mõnusat minnalaskmist, sest egas töö pole jänes, mis eest ära jookseb. Vaadates pisut tagasi sellele, mis möödunud kuudel toimunud, on rõõm tõdeda, et Eesti toidumaastikul on olnud tegus kevad – Bocouse, Eesti soovib liituda New Nordic Food programmiga, Eesti toidupuu loomine, avatud on rohkem kui kümmekond uut restorani ja Eesti esimene tänavatoidu festival peetud.  See on meeldivalt kirju loetelu tegevustest, initsiatiividest ja sündmustest, mis kõik kahtlemata meie toidukultuuri rikastavad.

Taaskord on ära valitud maailma parim restoran ja teeb rõõmu, et vana maailm suudab endiselt esikohavääriliselt esineda. Jääb üle vaid loota, et Noma võidutuules mõni foodie või toidukriitik ka meie maitseid tuleb avastama. Samal ajal on põnev jälgida, kuidas üha enam loovad trende ja näitavad suunda hoopiski Lõuna – Ameerika chefid. Aga tulles tagasi kodukamarale, siis on ilmselge, et siinmail on uueks trendiks kujunemas tänavatoit ja selle aastaid varjusurmas olnud formaadi taassünd. Kellel on rahataskud suured ja plaanis teha üks “lahe, hubane ja hooajalist kööki” pakkuv söögikoht, siis peatuge hetkeks, pidage aru ja kaaluge hoopiski investeerimist tänavatoiduautosse.

Tänavatoidu klassika- burrito Mehhiko väikesaarelt Isla Mujeres

Rääkides tänavatoidust, ei saa me üle ega ümber mõningatest müütidest, mida ikka ja jälle seoses tänavatoiduga kuulama satun. Esiteks – tänavatoit on ebatervislik.  Mina aga väidan, et oleme sageli vanas mõttelaadis kinni, kus tänavatoit oli burger, mis koos kapsasalatiga mikros kuumaks aeti. Arvan, et ka keskmise eestlase maitse-eelistused on sellest välja kasvanud ja tänavatoidul pole midagi ühist kiirtoidukettides pakutavaga. Vaadates EAS-i poolt korraldatud tänavatoidu konkursile saabunud tööde hulka, on heameel tõdeda, et oleme võimelised ka tänavatoidule mõeldes leidma üles oma juured ning tuua sellesse formaati tõelisi Eestile omaseid maitsekombinatsioone. Arvestades, et me oleme maailmas toimuvast tänavatoidu revolutsioonist päris mitu sammu maas, kuid olles uhked Eesti toidukultuuri kiire arengu üle, ei tohiks me ka tänavatoidu osas lati alt läbi roomata.

Teine levinud seisukoht, mida liiga sageli seoses tänavatoiduga kuulen, on see, et meie ilmastik on külm ja sööki saaks serveerida ainult suvel. See on muidugi hale ja tahtejõuetu vabandus. Võtame näiteks paljude väliseestlaste kodulinna Toronto, kus talv on sama krõbe ja külm kui meie armsal kodumaal. Samuti Seoul. Nendin, et võrdlused on küll üpris meelevaldsed, arvestades seda, et tegu on tõeliste maailmalinnadega, aga võttes aluseks tänavatoidu serveerimise talvisel perioodil, siis käib neis paikades elu tänavatel edasi ka külmakraadide kiuste. Loomulikult ei teeks pisut soojem talveilm paha, et hääd toitu nautida, eriti, kui eht eestlaslik tagasihoidlikkus järjekorras ootavatele inimestele üleliia soojust ei paku. Igal juhul käib väike põnevus tänavatoiduga käsikäes. Vahetu suhtlemine müüjaga või järjekorras ootavate inimestega ning hiljem just selles keskkonnas ning nende inimeste keskel maitsvat toitu nautides, teeb sellest toreda elamuse. Elamuse ja emotsiooni faktorit ei tasu tänavatoidu puhul alahinnata. Arvan, et paljudel lugejatel on oma maitsepangas Michelini restoranidega võrreldavaid maitseelamusi, mida on kogetud just tänavatoitu nautides, mõnikord isegi paremaid.

Lemmik Singapuri tänavatelt- Nasi Lemak

Ka meie siin Fävikenis proovime ikka ajaga ühte sammu astuda, sestap oleme siin soetanud väikese “sääreväristaja” mootoriga hotdogi käru, mida praegu oma jõududega üles vuntsitakse ja värvitakse, andmaks oma väikese panuse tänavatoidu revolutsiooni!

Muuseas, kel veel nägemata, soovitan soojalt vaatama minna sellist toredat värsket linateost nagu Chef Jon Favreau’ga peaosas – täitsa temaatiline stoori! Ilusat suve ja põnevaid maitseid!