Nagu rukkileivategu pärmiga

Ajal, mil linnavurled endiselt kasukates ringi liiguvad, viskavad maamehed puhvaikad mõtteis nurka ammuilma enne seda, kui esimene rohulible lume varjust päikese poole sirutab. Nemad on oma mõtetega juba põllumaal. Valitakse, kaalutakse ja arvutatakse – milliseid seemnesorte just sel aastal hoole ja armastusega haritud maalapile külvata.

Kui veel mõni aeg tagasi söandas mõni eesrindlikum kokk rääkida, et on rajanud oma resto juurde väikese aialapi, aiamaa või veelgi enam, on alustanud koostööd mõne talunikuga, kes talle soovitud aiasaadusi kasvatab, siis  kõlas see jutt väga rajult. Võimalik, et sama rajult, nagu Gunnar Grapsi ’Valgus’ aastakümneid tagasi. Mitmeski mõttes oli selline lähenemine esimeseks valguskiireks ja suunanäitajaks ka meie mail, et kuidas need asjad võiksid täpselt olla.  Nüüd on õnneks käes ajad, mil see on muutunud omamoodi normiks ja igale endast lugupidavale restoranile iseenesestmõistetavaks osaks. Säärane tendents on ainult rõõmustav ja kahtlemata on see tuntav ka nendest maitsetest, mis rahuloleva kliendini jõuavad.

Aasta on omadega juba nii kaugele tiksunud, et usinamad kokad on esimese telefonikõne tuttavale talumehele juba teinud, et saaks ikka seks ajaks plaanid paika, kui loodus seemnete külviks valmis on. Aga kas olete huvi tundnud ka selle vastu, millise ajalooga seemet teie tuttav talumees maamulda külvab? Kas tegemist on puhitud ja igati “ilmastikukindla ja suure tootlusega” sordiga Hollandi sordiaretajatelt või on talumees aadetega külvaja ning eelistab pigem kodumaiste sordiaretajate seemnevalikut? Jõgeval on aastakümneid tehtud sordiaretamisel tänuväärset tööd. Aretatud on enam kui 250 erinevat sorti, arvestades sealjuures meie kliimat, mullastikku ja muid just meie maalapile olulisi tegureid. Olgu see väike lugu meeldetuletuseks ja tõukeks sellele, et meie restoranide menüüdes leiaksid varasemast rohkem kasutust meie omad vanad traditsioonilised köögiviljasordid. Eelista eestimaist ja seda juba seemnest alates!

Paljud meie väikese riigi parimatest kokkadest on käinud ka piiri taga leemekulpi liigutamas ning hääd kodumaist toitu pakkumas. Kindlasti on paljude käest küsitud, et no mida head tooret ka teie maal on? Siinkohal ei pea eestlane mitte häbenema – hääd kraami on palju ja kui jutuks tuleb köögivili, siis ei tasu ära unustada,et meil on palju häid kodumaiseid köögiviljasorte? Näiteks tomat Vilja- julgen soovitada.  Või kartul nimega Jõgeva Kollane, mis on täiesti esmaklassiline sort ning säilitussordina taas saadaval.  Olgem uhked selle üle, mida meie pinnas meile annab ja räägime nendest saadustest uhkuse ja õigete nimedega. Kodumaise väärt  toore tutvustamine ja promomine  kokkade poolt nii meil kui mujal on meie heade talunike jaoks väga oluline ja toetav tegu, mis ei maksa meile ju midagi.

Võtaksin oma seekordse loo kokku Rautsi talu peremehe sõnadega: „Eks see väljamaa seemnekraam ole kena ja värviline küll ja jutt paki peal veel kenam, aga eks see ole nagu rukkileiva tegu pärmiga.“ Kuldsed sõnad, kas pole?

 

’Väike Verev’ on väga vana sort, mida Eestis kasvatati toidukartuliks möödunud sajandi algul. Ta on suhteliselt väike ja ümmargune ning erksavärvilise koorega, mis võib varieeruda kasvukoha ja mullastiku tõttu.