Duty free

by Peeter Pihel

Tõele au andes sai käesoleva loo ainestik alguse juba selle aasta kevadel, mil toomingad olid õies ja kartuli mahapanekuga oli tuli takus. Tuline kiire oli nagu  igal aastal ka restorani-inimestel, kes pidid leidma suveks abikäsi nii kööki kui teeninduse poole peale. Kevaditi on teema alati üks – tuleb leida hea tasakaal inimeste, nende töökvaliteedi ja restorani rahakoti vahel.

Olin ise sama ülesande ees. Otsisin restorani tasakaalukat ja töökat inimest ning olin kokkuleppinud kohtumise juba eelnevalt paaris söögikohas praktiseerinud noore kokaga, kes minu plaanide järgi oleks pidanud igati kenasti sobima toimetama restorani kuuma kööki. Kui olime kohvitassi taga vesteldes jõudnud oma juttudega palgateema juurde, tekkis meie vestluses esimene pikem paus. Asudes viimast kohvilonksu rüüpama, panin kokaks pürgivale noorsandile ette meie poolt pakutava palganumbri. Enne veel, kui minu tass alustassile tagasi jõudis, kuulsin küsimust: “Kas te mustalt poleks nõus maksma?“ Enamike potentsiaalsete kandidaatidega saigi meie jutt lõpu mite seetõttu, et kohvi oleks otsa saanud, vaid sellepärast, et meie “mustalt“ palka ei maksa. Argumentide, nagu „aga kõik teised ju…“ peale, olin ma sunnitud lihtsalt ohkama ja õlgu kehitama.

Kas see on ikka kindel, et meie restoranidel, sealhulgas nendel, mis on uhkelt figureerimas 50 Eesti parima restorani hulgas, on riigi ees sotid sirged ja maksud ausalt makstud? Või tuleks nii mõnelgi pilgud maha lüüa, kui maksuameti kontrolli sisenedes on enamik kokkadest ühtäkki justkui proovipäeval ja kehtivat töölepingut pole neil samuti ette näidata.

Kellele meist kliendina ei meeldiks maitsev ja taskukohane söök, samuti mõnusalt muhe teenindus, aga vaatame asja ka pisut teise nurga alt. Kuidas teie püsikliendina suhtuksite sellesse, kui saaksite teada, et selle sama toreda ja taskukohase söögikoha äriplaan ongi üles miininumi eest rabelevate kokkade tööjõule ja potsakatele ümbrikupalkadele. Loomulikult on sellest kliendina keeruline aru saada, aga olukord on praktiliselt samaväärne salakütuse, salasigarettide või maksustamata alkoholi tarbimisega. Usun, et valdav enamus meist suudab eelpool loetletud asjadele kategooriliselt ei öelda ning hukkagi mõista, aga kõhu arvelt ei suuda inimesed paraku puude taga metsa näha ega saada aru sellest, et lisaks saamata jäänud maksutuludele, kannatavad deklareerimata töötasude tõttu ka töötajad, kellel puuduvad seetõttu sotsiaalsed tagatised. Ümbrikupalk ei lähe arvesse töötajale puhkusetasu, haigusraha nagu ka kõigi muude sotsiaalmaksust sõltuvate hüvitiste (nt vanemahüvitis) maksmisel. Rääkimata sellest, et restorani ennast võib säärase teo eest trahvida kuni 3200 euroga.

Kevadest sai sügis ja kartulivõtuaeg oli käes. Tuhlid said salve ja muud talveks vajalikud hoidised samuti. Suvised kiiremad ajad restoranides on nüüdseks küll möödas, ent kohates hiljuti tuttavat kartulikaupmeest, sain osa ka tema murest, mis otsapidi just suvisesse aega veel tagasi ulatus. Nimelt olla üks restoran varase kartuli eest veel võlgu – telefonile ei vastata ning vaikselt ohates oli talumees juba olukorraga leppinud, et ju tuleb siis see arve korstnasse kirjutada. Usun, et selliseid seatempe tegevaid restorane Eesti parimates tabelis ei ole – kuidas muud moodi kui seatembuks saakski säärast teguviisi ühe restorani poolt nimetada, kui pole suvise teenistuse pealt veel talunikule kartuliarvet ära maksta tahtnud. Täpselt nagu siga, kes tuleb ja tuhnib põllu üles ja kopikat vao otsa ei jäta. Asi on ju just nimelt tahtmises. Paneb imestama, kust küll selline mentaliteet tuleb? Eesti toidukultuur, teadmised ja oskused on meeldivas tempos arenemas, aga vanast nõukaaegne mentaliteet, et las see riigi-tootja köis lohiseda, riiki petta on ok ja arved talunikele maksan siis, kui ise suvatsen, on visa kaduma.

Vaevalt, et minu väike jutuke siin asja suuresti muudab, küll aga saame sellise väära mõttemaailma muutmisesse koos panustada. Kasvõi samm-sammult – need 50 Eesti parimat restorani, mis on oma suurepärase köögiga juba niigi teistele eeskujuks, võiksid viimne kui üks olla seda ka oma maksekäitumisega. Nad võiksid eranditult lubada, et nad ei tee koostööd selliste restoranidega, kus ei hoolita ei talumehest, ega heast nõudepesijast, kus noortele inimestele ümbrikupalga maksmist ei peeta kuriteoks. Kõike seda ausa ja parema restoranikultuuri nimel.

* Artikkel ilmus ajakirjas Köök oktoober 2013

Kala hakkab mädanema peast

Kala hakkab mädanema peast