Copy paste

Kõik me oleme uhked Eesti kulinaaria kiire arengu üle – kriitikud käivad ja kiidavad, uusi toidukohti tekib juurde nagu seeni peale vihma ja hea toidu sõbrad aina mõnulevad.

Külastades mõni aeg tagasi Moskvas Omnivore toidufestivali, avastasin end mõtlemas ühele pisut piinlikkust tekitavale asjaolule – me pole veel ikka päris täielikult vabanenud nõukaaegsest kopeerimise probleemist. Oli ju ka meie kodumaal tooteid, mis olid laenatud vabast maailmast, aga tulem oli tihtilugu paraku mingi nihkes konstruktsioon – näts, pepsikoola, rääkimata 90-ndate alguses möllanud täiesti avalikust piraatlusest, mis meile igast nurgapealsest putkast vastu vahtis. Omnivore festivali ajal ilmus kohalikus toiduajakirjas EDA artikkel ühest taanlasest peakokast Moskvas, kellelt küsiti, mis talle Moskva söögikohtade menüüde juures silma hakkab? Vastus oli kiire ja lihtne – menüüdes hakkavad silma samalaadsed kombinatsioonid, mida mujal maailmas on juba tehtud ja esitletud. Kas tuleb tuttav ette olukord, kus istud mõnes meie kohalikus restoranis ja tundub justkui oleksid üht või teist rooga kusagil maitsnud või sellest lugenud? Nüüd aga istud siin kodumaises toidukohas ja näed, kuidas menüüd esitletakse kui kohaliku koka loomingut…

Siinkohal pean ka endale tuhka pähe raputama ja tõdema, et päris prii pole sellest süüst ka mina. Tunnistan, et olin kunagi kokaraamatute “sõltlane”, et mingi mõttega liikuma saada, vajasin mõnikord hakatust ja inspiratsiooni, mida just need raamatud pakkuda suutsid. Küllap võib siin teatavaid paralleele tõmmata muusikaga, kus tahes tahtmata “lastakse” end inspireerida… Ajad, traditsioonid ja stiilid taldrikutel muutusid ning muutusid ka raamatud minu riiulil. Mingil hetkel selgus karm, aga samas ka meelitav tõde – toidunautlejad laiast maailmast ei tule sööma mitte minu poolt valmistatud rooga mõne maailmakuulsa chefi repertuaarist, vaid tulevad kohale hoopis minu enda loomingu pärast. Kahtlemata on tõde selles, et meile kõigile meeldib ju eelkõige originaallooming, olgu selleks muusikas Arvo Pärt või kunstis Picasso.

Need read sellest intervjuust jäid paraku rohkem meelde kui Omnivori festival ise. Millal Eesti toidukohtade menüüd saavad vabaks copy paste meetodil üle võetud toitudest? Kui üks asi on kopeerimine kokandusmaailma suurmeistritelt, siis esineb drastilisi juhtumeid, kus ei peeta paljuks üpris jämedalt ka kohalikus “liivakastis” päris üks-ühele samasuguseid roogasid valmistada. Loomulikult saab siinkohal väita, et kulinaarias on vähe mänguruumi ja paganama prantsalsed on selle juba aegade hämarusest niivõrd hästi kaardistanud, jättes ülejäänutele vaid laualt pudeneva puru. Siinkohal räägime me aga tehnikast ja töövõtetest, mille baasilt on siiski võimalik endiselt uusi ja isikupäraseid kooslusi luua. Kellele konnasööjate tehnikad pole meelepärased, tasub läbi lugeda Aliise Moora raamat “Eesti talurahva vanem toit”, kus on näiteks väga hästi seletatud lahti vanad kohalikud tehnikad.

Pea igal toidufestivalil siin või sealpool merd tulevad jutuks tooraine, tehnikad ja traditsioonid. Järgneb küsimus – mis on teie maale iseloomulik tooraine või mõni huvitav tehnika, mida toiduvalmistamisel kasutate? Mida on teil nii head pakkuda, et inimestel tasuks maailma teisest otsast kohale tulla? Just see, head kolleegid, on see küsimus, mis peaks meid tiivustama ja mõtlema panema ja mitte haarama abi järele mõne teise chefi raamatust, ehkki see võib teinekord nii lihtne ja ahvatlev tunduda. Kas me tõesti siis tahamegi omaenda kohalikku kulinaariat maailmale näidata läbi odavate koopiate? Usun siiralt, et mitte. Siinkohal on hea laenata maailmakuulsa chefi Ferran Adriani kuldseid sõnu – ‘creativity means not copying!’

Omnivore toidufestivalil Moskvas