Michelini Euroopa suuremate linnade tärnitabel väljas

by Peeter Pihel

Ja ongi kätte jõudnud päev, mida maailma ja eelkõige Euroopa kokandushuvilised on ärevusega oodanud. Iseäranis kehtib see loomulikult tuhandete ametivendade kohta, kes küüsi närides ootasid maailma lugupeetuima restoraniteatmiku Michelin Guide’i Euroopa suurimate linnade restoranide reitingu tulemusi ja iseenesestki mõista – legendaarset tärnidejagamist.

Michelin Guide 2012

MICHELIN GUIDE MAIN CITIES OF EUROPE 2012 RESTORANIDE TÄRNITABEL

Kasutades jalgpallikommentaatorite sõnavarasalve, siis võib vist märkida, et seis on küllaltki sumbuurne, ehkki oli ka üllatusi.

Suurt rõõmu teeb see, et Oslo uus au ja uhkus Maaemo tunnistati kohe lausa kahe tärni vääriliseks. Maaemo köögi tegemistest võib lugeda Alexander Restorani ja Nehi koka Ranno Pauksoni blogist, kes just seal käesoleva aasta alguses stažeerimas käis ning nii palju kui ta pajatanud on, siis sellega, mida seal nägi ja kuulis, ülimalt rahule jäi. Tubli tõusja kõrval töötas ennast suurde mängu tagasi ka Oslo kauaaegne juhtiv restoran Bagatelle.

Tunnistan ausalt, et vargsi lootsin, et ehk kahel viimasel aastal maailma parimaks kuulutatud Noma või rootslaste uus kulinaaria lipulaev Frantzén/Lindeberg saavad kolmanda tärni lisaks, kuid sel korral veel siiski mitte.

Põhjarindel püsib seis muutusteta – Chez Dominique jätkab uhkelt esirinnas oma kahe tärniga.

Eriliselt hea meel on mul Christian Puglisi üle, kellega oli meeldiv kohtuda Milanos Identità Golose toidufestivalil. Peale Bib Gourmand’i nimetust teenis Kopenhaagenis asuv restoran Relae endale nüüd ka tärni – suurepärane näide sellest, kuidas lihtsus töötab. Kopenhaagenist rääkides on veidi üllatav, et Geranium kahte tärni ei saanud, aga pannes siia kõrvale Maaemo edu, siis võib Geraniumi puhul näha teatavat ‘tasa ja targu’ toimetamise loogikat. Ehk on järgmine aasta just nende aasta.

Usun, et igaüks võib oma kogemusest või kellegi teise omast lähtudes öelda, et kui me kõrvutame Eesti ja Lõuna-Euroopa hotelle ja nende tärne, siis laiutab nende vahel korralik kuristik – mõni Lõuna-Euroopa kolmetärni hotell ei saaks meil siin ilmselt ühte tärnigi kätte. Seevastu on Michelini tärnide jagamine olnud tunduvalt homogeensem, kuid leidub ka negatiivseid kogemusi. Milanos asuv restoran Cracco, millel ka uues Michelin Guide’is lausa kaks tärni jagatud oli veebruaris külastades tõsine pettumus. Olen tubli pingutuse ja hea kokkamise ees nõus alati mütsi maha võtma ning ehk võib mind aegajalt ka pirtsutamises süüdistada, kuid seekordset arvamust jagas kogu meie laudkond – kahest tärnist oli asi tõesti kaugel.

Ristorante Cracco

Ristorante Cracco

Karamelliseeritud Vene salat restoranis Cracco

Oliiviõli cremè brülee

Oliiviõli cremè brülee

Ka Björn Frantzeni, kellega õhtusöögi lauda jagasime, tegi Cracco menüü pisut nõutuks

Ka Björn Frantzeni, kellega õhtusöögi lauda jagasime, tegi Cracco menüü pisut nõutuks

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda ja üldse mitte kibestunult, et Michelin Guide’i pääsemiseks on lihtsam kolida piiri taha. Hoolimata tõigast, et Baltimaad on juba rohkem kui paarkümmend aastat iseseisvust nautinud, suhtutakse meisse endiselt kohati kui perifeeriasse. Samavõrd tigedad on Michelini hindamissüsteemi peale tegelikult ka näiteks ametivennad Rootsis, ehkki sinna jagub Michelini tärniga restorane aasta aastalt järjest rohkem. Tõsi, ilmunud teatmik on Euroopa suuremate linnade kohta, kuid usun, et ka Tallinnas ja mitte ainult, on mõned, vähemalt Bib Gourmandi väärilised söögikohad. Võimalik, et tasuks mõelda selle peale, et moodustada ühine restoranide hindamise süsteem Rootsiga, kelle mainekas White Guide just eelmisel nädalal ilmavalgust nägi. Leian, et Põhjala toidukultuuri populaarsuse valguses poleks see üldse utoopiline mõttearendus.

Igatahes head toidusõbrad, tasub uus Michelin Guide Amazonist tellida ja hoolega bookinguid tegema hakata – meie lähinaabruses on palju häid ja veel paremaid toidukohti.