kitchencrunch

Crunching the kitchenstuff

Nagu rukkileivategu pärmiga

Ajal, mil linnavurled endiselt kasukates ringi liiguvad, viskavad maamehed puhvaikad mõtteis nurka ammuilma enne seda, kui esimene rohulible lume varjust päikese poole sirutab. Nemad on oma mõtetega juba põllumaal. Valitakse, kaalutakse ja arvutatakse – milliseid seemnesorte just sel aastal hoole ja armastusega haritud maalapile külvata.

Kui veel mõni aeg tagasi söandas mõni eesrindlikum kokk rääkida, et on rajanud oma resto juurde väikese aialapi, aiamaa või veelgi enam, on alustanud koostööd mõne talunikuga, kes talle soovitud aiasaadusi kasvatab, siis  kõlas see jutt väga rajult. Võimalik, et sama rajult, nagu Gunnar Grapsi ’Valgus’ aastakümneid tagasi. Mitmeski mõttes oli selline lähenemine esimeseks valguskiireks ja suunanäitajaks ka meie mail, et kuidas need asjad võiksid täpselt olla.  Nüüd on õnneks käes ajad, mil see on muutunud omamoodi normiks ja igale endast lugupidavale restoranile iseenesestmõistetavaks osaks. Säärane tendents on ainult rõõmustav ja kahtlemata on see tuntav ka nendest maitsetest, mis rahuloleva kliendini jõuavad.

Aasta on omadega juba nii kaugele tiksunud, et usinamad kokad on esimese telefonikõne tuttavale talumehele juba teinud, et saaks ikka seks ajaks plaanid paika, kui loodus seemnete külviks valmis on. Aga kas olete huvi tundnud ka selle vastu, millise ajalooga seemet teie tuttav talumees maamulda külvab? Kas tegemist on puhitud ja igati “ilmastikukindla ja suure tootlusega” sordiga Hollandi sordiaretajatelt või on talumees aadetega külvaja ning eelistab pigem kodumaiste sordiaretajate seemnevalikut? Jõgeval on aastakümneid tehtud sordiaretamisel tänuväärset tööd. Aretatud on enam kui 250 erinevat sorti, arvestades sealjuures meie kliimat, mullastikku ja muid just meie maalapile olulisi tegureid. Olgu see väike lugu meeldetuletuseks ja tõukeks sellele, et meie restoranide menüüdes leiaksid varasemast rohkem kasutust meie omad vanad traditsioonilised köögiviljasordid. Eelista eestimaist ja seda juba seemnest alates!

Paljud meie väikese riigi parimatest kokkadest on käinud ka piiri taga leemekulpi liigutamas ning hääd kodumaist toitu pakkumas. Kindlasti on paljude käest küsitud, et no mida head tooret ka teie maal on? Siinkohal ei pea eestlane mitte häbenema – hääd kraami on palju ja kui jutuks tuleb köögivili, siis ei tasu ära unustada,et meil on palju häid kodumaiseid köögiviljasorte? Näiteks tomat Vilja- julgen soovitada.  Või kartul nimega Jõgeva Kollane, mis on täiesti esmaklassiline sort ning säilitussordina taas saadaval.  Olgem uhked selle üle, mida meie pinnas meile annab ja räägime nendest saadustest uhkuse ja õigete nimedega. Kodumaise väärt  toore tutvustamine ja promomine  kokkade poolt nii meil kui mujal on meie heade talunike jaoks väga oluline ja toetav tegu, mis ei maksa meile ju midagi.

Võtaksin oma seekordse loo kokku Rautsi talu peremehe sõnadega: „Eks see väljamaa seemnekraam ole kena ja värviline küll ja jutt paki peal veel kenam, aga eks see ole nagu rukkileiva tegu pärmiga.“ Kuldsed sõnad, kas pole?

 

’Väike Verev’ on väga vana sort, mida Eestis kasvatati toidukartuliks möödunud sajandi algul. Ta on suhteliselt väike ja ümmargune ning erksavärvilise koorega, mis võib varieeruda kasvukoha ja mullastiku tõttu.

’Väike Verev’ on väga vana sort, mida Eestis kasvatati toidukartuliks möödunud sajandi algul. Ta on suhteliselt väike ja ümmargune ning erksavärvilise koorega, mis võib varieeruda kasvukoha ja mullastiku tõttu.

I have a dream!

Tunnistan, et peale töökoha vahetust on minu uni muutunud märksa sügavamaks ja muretumaks.  Võimalik, et asi on siinses lumerohkuses – selle puhtuses ja pehmuses. Lumel on hea omadus mõneks ajaks asjad katta ja silma eest varjata, et siis mõne aja möödudes nende endine olemus taas paljastada.

Eks unenäod ole viimasel ajal kuidagi tähendusrikkaks muutunud, olles lausa oomeniteks muutnud. Seepärast otsustasin isegi jagada mitte niivõrd uusi tarkusi ja köögitõdesid, mida Fävikenis töötatud ajaga olen õppinud, vaid unenägusid mida viimasel ajal norskamise vahepeal näinud olen.

Lõppeval aastal olen ma pidanud enda unenägudes vastama kõige rohkem küsimusele – miks sa töökohta vahetasid? Mis siis tegelikult juhtus? Ja nagu ikka, on unenägudes vastus kiire ja lihtne tulema – töörõõm sai otsa.  Kes pole seda tunnet, mida tähendab töörõõmu kadumine, kunagi tundnud, ei unenäos ega reaalsuses, siis see on segu sellest, kui edu ja tähelepanu sind kuidagi piirama hakkavad. See piirav rõngas tõmbuks justkui järjest pisemaks ja ühel hetkel taipad, kuidas köögist on töörõõm jalga lasknud. Kuid just see on element, mis on kokanduses ülimalt oluline! Nautida söögi valmistamist hoolimata sellest, kas see meeldib omanikele ja kriitikutele. Kui soovite seda pidada läbipõlemise märgiks, siis palun, aga mina nägin  seda oma unenäos pigem õpetliku tähelepanukuna. Hääd kolleegid, ärge unustage, et köök peaks olema koht, kus kokad võiksid tööst rõõmu tunda!

Kes meist ei teaks Naksitrallidest tuntud stseeni, kus Muhv kihutab kräunuva kassikarja eest tuhat nelja ja taustaks kõlab Sven Grünbergi muusika. See oli eesti multikate tõeline thriller stseen, mille sarnast olen ma viimasel ajal ka oma unenägudes kohanud. Muhvi auto asemel on minu unenägudes üks korralik food truck ja kasse õnneks ei ole. Niinimetatud toiduautod on maailmas ja eriti suure lombi taga olnud populaarne ja pikaajaline traditsioon.  Neid on üsna omanäolisi ja veel omanäolisemad on ka sealne pakutav söök. Kuigi mulle ei ole eriti sümpaatsed igasugu pop-up kohad, siis ühe restorani pikendusena töötaks selline lahe muhvikas kindlasti. Suvisel Eestimaal vast ikka, talvel peaks säärase furgooni Naksitrallidele välja rentima, aga noh, teenistus seegi.

Kas te olete näinud unes, et teid kutsutakse televisiooni esinema ja kui on käes aeg rääkida muhedat juttu, siis on justkui kõik ununenud, millest ja kuidas pidite rääkima. Seesugust ängistavat unenägu olen minagi korduvalt näinud. Aga sellega meenub mulle jutt, mida ma kuulen erinevate inimeste suust, kui neilt küsitakse, et mis see eesti köök siis ikkagi on?  Olukord on üpris sarnane minu unenäole – pilt justkui on, aga teksti pole. Ühest Rootsi kohalikust unenägude seletamise raamatust lugesin selle kohta järgmist tõlgendust – aeg on küps selleks, et  korraldada üks muhe toiduseminar, kuhu kutsuda ka kolleege välismaalt, kes ühtlasi külvaks hiljem sõnumit piiri taga, aga samas näeks asja ka pisut teise pilguga. Teemasid leiaks küllaga – meie vanad traditsioonilised köögiviljasordid või siis loomatõud, kuidas neid väärtustada ja mida hääd nendest valmistada. Ehk meil ikka on põhjust nende üle ka maailma kontekstis uhkust tunda?  Loomulikult võib taaskord korraldada ka kohtumise talumeeste ja kokkade vahel, kus talumees kirub kokka, et jah kasvatan küll, aga keegi osta ja vastupidi, et kokad ütlevad, et toore pole miskit väärt. Selline kokkusaamine meil juba toimub, aga tundub, et kord aastas sedaviisi peolaua taga kohtuda on tiba vähe. Pigem seemnepakk kaasa, sõida ise talumehe juurde ja selgita, millal oleks hää seemned mulda panna, miks just need seemned ning kui suured peaksid peedid ülesvõttes olema. Sama lugu loomarümba või kanakere kondistades. Kõik justkui kasutavad ja kiidavad kohalikku tooret, aga kui vaadata kaupa, mis hulgiladudest restoranide kööki rändab, siis on lugu teine – mugav ja kiire?!

Unenägudel on sõnulseletamatu võime meid mõjutada. Need on mõningad unenäod, mida Teiega siin ajakirja Köök kaante vahel jagada soovisin.  Kandke oma unistusi ja unenägusid endaga ikka kaasas, sest ega unistamine pole patuasi! Muhedat aasta lõppu ja julgeid unenägusid! Ning ärge selle kõige juures ka töörõõmu unustage!

Duty free

Tõele au andes sai käesoleva loo ainestik alguse juba selle aasta kevadel, mil toomingad olid õies ja kartuli mahapanekuga oli tuli takus. Tuline kiire oli nagu  igal aastal ka restorani-inimestel, kes pidid leidma suveks abikäsi nii kööki kui teeninduse poole peale. Kevaditi on teema alati üks – tuleb leida hea tasakaal inimeste, nende töökvaliteedi ja restorani rahakoti vahel.

Olin ise sama ülesande ees. Otsisin restorani tasakaalukat ja töökat inimest ning olin kokkuleppinud kohtumise juba eelnevalt paaris söögikohas praktiseerinud noore kokaga, kes minu plaanide järgi oleks pidanud igati kenasti sobima toimetama restorani kuuma kööki. Kui olime kohvitassi taga vesteldes jõudnud oma juttudega palgateema juurde, tekkis meie vestluses esimene pikem paus. Asudes viimast kohvilonksu rüüpama, panin kokaks pürgivale noorsandile ette meie poolt pakutava palganumbri. Enne veel, kui minu tass alustassile tagasi jõudis, kuulsin küsimust: “Kas te mustalt poleks nõus maksma?“ Enamike potentsiaalsete kandidaatidega saigi meie jutt lõpu mite seetõttu, et kohvi oleks otsa saanud, vaid sellepärast, et meie “mustalt“ palka ei maksa. Argumentide, nagu „aga kõik teised ju…“ peale, olin ma sunnitud lihtsalt ohkama ja õlgu kehitama.

Kas see on ikka kindel, et meie restoranidel, sealhulgas nendel, mis on uhkelt figureerimas 50 Eesti parima restorani hulgas, on riigi ees sotid sirged ja maksud ausalt makstud? Või tuleks nii mõnelgi pilgud maha lüüa, kui maksuameti kontrolli sisenedes on enamik kokkadest ühtäkki justkui proovipäeval ja kehtivat töölepingut pole neil samuti ette näidata.

Kellele meist kliendina ei meeldiks maitsev ja taskukohane söök, samuti mõnusalt muhe teenindus, aga vaatame asja ka pisut teise nurga alt. Kuidas teie püsikliendina suhtuksite sellesse, kui saaksite teada, et selle sama toreda ja taskukohase söögikoha äriplaan ongi üles miininumi eest rabelevate kokkade tööjõule ja potsakatele ümbrikupalkadele. Loomulikult on sellest kliendina keeruline aru saada, aga olukord on praktiliselt samaväärne salakütuse, salasigarettide või maksustamata alkoholi tarbimisega. Usun, et valdav enamus meist suudab eelpool loetletud asjadele kategooriliselt ei öelda ning hukkagi mõista, aga kõhu arvelt ei suuda inimesed paraku puude taga metsa näha ega saada aru sellest, et lisaks saamata jäänud maksutuludele, kannatavad deklareerimata töötasude tõttu ka töötajad, kellel puuduvad seetõttu sotsiaalsed tagatised. Ümbrikupalk ei lähe arvesse töötajale puhkusetasu, haigusraha nagu ka kõigi muude sotsiaalmaksust sõltuvate hüvitiste (nt vanemahüvitis) maksmisel. Rääkimata sellest, et restorani ennast võib säärase teo eest trahvida kuni 3200 euroga.

Kevadest sai sügis ja kartulivõtuaeg oli käes. Tuhlid said salve ja muud talveks vajalikud hoidised samuti. Suvised kiiremad ajad restoranides on nüüdseks küll möödas, ent kohates hiljuti tuttavat kartulikaupmeest, sain osa ka tema murest, mis otsapidi just suvisesse aega veel tagasi ulatus. Nimelt olla üks restoran varase kartuli eest veel võlgu – telefonile ei vastata ning vaikselt ohates oli talumees juba olukorraga leppinud, et ju tuleb siis see arve korstnasse kirjutada. Usun, et selliseid seatempe tegevaid restorane Eesti parimates tabelis ei ole – kuidas muud moodi kui seatembuks saakski säärast teguviisi ühe restorani poolt nimetada, kui pole suvise teenistuse pealt veel talunikule kartuliarvet ära maksta tahtnud. Täpselt nagu siga, kes tuleb ja tuhnib põllu üles ja kopikat vao otsa ei jäta. Asi on ju just nimelt tahtmises. Paneb imestama, kust küll selline mentaliteet tuleb? Eesti toidukultuur, teadmised ja oskused on meeldivas tempos arenemas, aga vanast nõukaaegne mentaliteet, et las see riigi-tootja köis lohiseda, riiki petta on ok ja arved talunikele maksan siis, kui ise suvatsen, on visa kaduma.

Vaevalt, et minu väike jutuke siin asja suuresti muudab, küll aga saame sellise väära mõttemaailma muutmisesse koos panustada. Kasvõi samm-sammult – need 50 Eesti parimat restorani, mis on oma suurepärase köögiga juba niigi teistele eeskujuks, võiksid viimne kui üks olla seda ka oma maksekäitumisega. Nad võiksid eranditult lubada, et nad ei tee koostööd selliste restoranidega, kus ei hoolita ei talumehest, ega heast nõudepesijast, kus noortele inimestele ümbrikupalga maksmist ei peeta kuriteoks. Kõike seda ausa ja parema restoranikultuuri nimel.

* Artikkel ilmus ajakirjas Köök oktoober 2013

Kala hakkab mädanema peast

Kala hakkab mädanema peast

Kellest saab seekord restode jalgpallimeister?

Head sõbrad. Jälle on käes see aeg, mil hakkame selgitama, milline siis sel aastal ikkagi on see kõige parem restoran….jalgpallis. Muidugi on põhiline eesmärk koguda taas võimalikult palju toetust ühele toredale väiksele koolisööklale. Sedakorda Hiiumaal asuvale Lauka Põhikooli koolisööklale. Nagu ikka saab toetada ostes loteriipileti, millega on võimalik võita auhindu meie toetajatelt ning mis peamine, siis on taas kõik osalevad restoranid pannud välja õhtusöögi kahele.

Loteriipileteid saab juba peagi osta turniiril osalevatest restoranidest ning muidugi on võimalus osta pileteid ka turniiril koha pealt.

Sel aastal jooksevad pallimurule:

1. Vincents (LAT)
2. Senso
3. OKO
4. Reval Cafe
5. Event Catering
6. Gourmet Coffee
7. Alexander Restoran
8. Sparkling Group
9. Horisont
10. Cru
11. Maikrahv
12. Chez Dominique (FIN)
13. Tchaikovsky
14. Tallink
15. Wicca
16. Leib Resto & Aed

Nii et, mis siis muud, kui 15. septembril kell 12 Schnelli staadionile oma lemmikrestole kaasa elama ning toetama Lauka Põhikooli. Meeskonnad on igatahes lubanud anda endast parima, et oleks võimalus võidukarikas just oma restos kõige nähtavamale kohale sättida! :)

Chefs' Cupi võidukarikas

Chefs’ Cupi võidukarikas

 

Copy paste

Kõik me oleme uhked Eesti kulinaaria kiire arengu üle – kriitikud käivad ja kiidavad, uusi toidukohti tekib juurde nagu seeni peale vihma ja hea toidu sõbrad aina mõnulevad.

Külastades mõni aeg tagasi Moskvas Omnivore toidufestivali, avastasin end mõtlemas ühele pisut piinlikkust tekitavale asjaolule – me pole veel ikka päris täielikult vabanenud nõukaaegsest kopeerimise probleemist. Oli ju ka meie kodumaal tooteid, mis olid laenatud vabast maailmast, aga tulem oli tihtilugu paraku mingi nihkes konstruktsioon – näts, pepsikoola, rääkimata 90-ndate alguses möllanud täiesti avalikust piraatlusest, mis meile igast nurgapealsest putkast vastu vahtis. Omnivore festivali ajal ilmus kohalikus toiduajakirjas EDA artikkel ühest taanlasest peakokast Moskvas, kellelt küsiti, mis talle Moskva söögikohtade menüüde juures silma hakkab? Vastus oli kiire ja lihtne – menüüdes hakkavad silma samalaadsed kombinatsioonid, mida mujal maailmas on juba tehtud ja esitletud. Kas tuleb tuttav ette olukord, kus istud mõnes meie kohalikus restoranis ja tundub justkui oleksid üht või teist rooga kusagil maitsnud või sellest lugenud? Nüüd aga istud siin kodumaises toidukohas ja näed, kuidas menüüd esitletakse kui kohaliku koka loomingut…

Siinkohal pean ka endale tuhka pähe raputama ja tõdema, et päris prii pole sellest süüst ka mina. Tunnistan, et olin kunagi kokaraamatute “sõltlane”, et mingi mõttega liikuma saada, vajasin mõnikord hakatust ja inspiratsiooni, mida just need raamatud pakkuda suutsid. Küllap võib siin teatavaid paralleele tõmmata muusikaga, kus tahes tahtmata “lastakse” end inspireerida… Ajad, traditsioonid ja stiilid taldrikutel muutusid ning muutusid ka raamatud minu riiulil. Mingil hetkel selgus karm, aga samas ka meelitav tõde – toidunautlejad laiast maailmast ei tule sööma mitte minu poolt valmistatud rooga mõne maailmakuulsa chefi repertuaarist, vaid tulevad kohale hoopis minu enda loomingu pärast. Kahtlemata on tõde selles, et meile kõigile meeldib ju eelkõige originaallooming, olgu selleks muusikas Arvo Pärt või kunstis Picasso.

Need read sellest intervjuust jäid paraku rohkem meelde kui Omnivori festival ise. Millal Eesti toidukohtade menüüd saavad vabaks copy paste meetodil üle võetud toitudest? Kui üks asi on kopeerimine kokandusmaailma suurmeistritelt, siis esineb drastilisi juhtumeid, kus ei peeta paljuks üpris jämedalt ka kohalikus “liivakastis” päris üks-ühele samasuguseid roogasid valmistada. Loomulikult saab siinkohal väita, et kulinaarias on vähe mänguruumi ja paganama prantsalsed on selle juba aegade hämarusest niivõrd hästi kaardistanud, jättes ülejäänutele vaid laualt pudeneva puru. Siinkohal räägime me aga tehnikast ja töövõtetest, mille baasilt on siiski võimalik endiselt uusi ja isikupäraseid kooslusi luua. Kellele konnasööjate tehnikad pole meelepärased, tasub läbi lugeda Aliise Moora raamat “Eesti talurahva vanem toit”, kus on näiteks väga hästi seletatud lahti vanad kohalikud tehnikad.

Pea igal toidufestivalil siin või sealpool merd tulevad jutuks tooraine, tehnikad ja traditsioonid. Järgneb küsimus – mis on teie maale iseloomulik tooraine või mõni huvitav tehnika, mida toiduvalmistamisel kasutate? Mida on teil nii head pakkuda, et inimestel tasuks maailma teisest otsast kohale tulla? Just see, head kolleegid, on see küsimus, mis peaks meid tiivustama ja mõtlema panema ja mitte haarama abi järele mõne teise chefi raamatust, ehkki see võib teinekord nii lihtne ja ahvatlev tunduda. Kas me tõesti siis tahamegi omaenda kohalikku kulinaariat maailmale näidata läbi odavate koopiate? Usun siiralt, et mitte. Siinkohal on hea laenata maailmakuulsa chefi Ferran Adriani kuldseid sõnu – ‘creativity means not copying!’

Omnivore toidufestivalil Moskvas

Omnivore toidufestivalil Moskvas

Wheat do you eat?

After the last food symposium called Mad Foodcamp where Dan Barber made an excellent and inspiring presentation about wheat, I really started to think about the importance of the origin of our wheat that we use on a daily basis in our kitchens. The presentation was called „The taste of wheat” and it really got me thinking.

Having seen this very same presentation, I knew I had to move and act – take care of the wheat business so to speak!

So, after I spent rather long time searching around, we have finally found ourselves a farm, where we can buy nice, quality wheat. Lauri-Jaani farm from Läänemaa provides us with top notch wheat which we have already bought 2 tonns. Our good friends from Koplimäe grind it for us, so from now on our wheat products are not made from wheat with an unknown origin.

The sort we are using is called „Manu” and we chose that particular sort because of its good resistance to acidic soil. Also, during drought the grain remains fine and Manu has high quality indicators and high cooking qualities. It suits well into our climate and tastes even better thanks to that!

So, dear friends, whenever you come by Pädaste for lunch or dinner, you can be sure, that our wheat products are made of quality Estonian wheat as are all the Pädaste Gourmet products!

Bread starters

Bread starters

Manu

Manu

Organic wheat flour

Organic wheat flour

My 5 favourites from 2012

2012 is now in the past. Although we did not witness the world ending – and thank God we didn’t, it was a fine year for cuisine all around the world – a lot of new and exciting places and flavours.

By no means will I propose any kind of ranking here in this posting – just letting you guys know about my 5 favourite flavours from the last year. Hope you’ll find some of them either familiar or something worthwhile trying out yourselves if you let this posting guide you. Anyways – hope you have enjoyed the world full of flavours in 2012 and will continue to do so and discover a whole lot of new tastes out there in 2013. Salute!

One of my favourites from 2012 comes from my trip to Singapore. Restaurant Andre and his Octaphilosophy is truely one of the loveliest discoveries from the past year. I must say however, that as a chef I would feel somewhat without true roots in Singapore – there’s now forrest, no local farmers, just imported produce.

My favourite from that visit was: Eggplant, cockscomb; duck tongue terrine with smoked eggplant caviar and sesame salt

Eggplant, cockscomb; duck tongue terrine with smoked eggplant caviar and sesame salt

Eggplant, cockscomb; duck tongue terrine with smoked eggplant caviar and sesame salt

Septime had been in my list for ages – there’s a good reason for that. Nice and simple combinations – the things that rule the culinary world more and more each day.

Chefs Bertrand Grébaut’s  beautiful, seasonal cooking, pristine ingredients, and a fine list of natural wines to match. Septime chefs  are actually cooking, not just coming up with tricks and trends to obscure the fact that they don’t know what they’re doing, or that their ingredients aren’t good enough to be presented on their own without some sort of fuss and fanfare.

My favourite from that visit was: Panfried pike-perch with lightly pickled cabbages and seaweed cream

Panfried pike-perch with lightly pickled cabbages and seaweed cream

Panfried pike-perch with lightly pickled cabbages and seaweed cream

As we all know – all islands are connected under the sea :) So it happened that in September we were on our way to a little island of France called Il de Yeu – the pictures you can see from Kitchencrunch blog as well. But before arriving to Il de Yeul we visited a small neighbouring island and its small fishing village where you can find restaurant La Marine run by Alexandre Couillon.

The definitely have one of the best degustation menus and the wine selection is just splendid. There were quite a few real lovely combinations, but my favorite one was:

Aged duck, perfectly cooked, served with tarragon foam and pickled cucumber.  Yet again a very simple but adorable combination!

Aged duck, prefectly cooked, served with tarragon foam and pickled cucumber

Aged duck, perfectly cooked, served with tarragon foam and pickled cucumber

It was a midsummer in the foodie heaven Copenhagen and this salad was a brilliant showstopper!

As Chef Bo Bech describes the food of restaurant Geist:

Food made with pure ingredients and pure enthusiasm. Served with joy alongside good pours. In surroundings that inspire gleeful seduction and free thought. 

And I must agree with him – this is how it’s done in Geist. Lightly tossed wild herbs, salicornes and marinated gooseberries add a pleasant acidity. Just brilliant!

Lightly tossed wild herbs, salicornes and marinated gooseberries

Lightly tossed wild herbs, salicornes and marinated gooseberries

Friends from island of Bornholm, Nicolai Norregaard and Rasmus Kofoed opened their restaurant in Copenhagen in the beginning of 2012. Its called Kadeau. Both of their restaurants in Bornholm and now in Copenhagen are excellent!

Not a very wide but always changing menu of simple combinations that are made from produce from Bornholm island are defining Kadeau and the quality they bring on the table.  This is what they have to say about it themselves:

The philosophy behind kadeau Bornholm and now also kadeau København is simple: To produce and serve food from Bornholm and the nordic regions and wines that, as far as possible, come from sustainable wine farmers that love their wines as much as we love food. We love food, and we love Bornholm.

Greetings to Copenhagen and while visiting the city go and check out their brand new spot called Pony.

My favourite from Kadeau’s degustation menu in July: Sweatbread with aspargus and extra rich beef sauce. 

Sweatbread with aspargus and extra rich beef sauce

Sweatbread with aspargus and extra rich beef sauce

 

Picture post from l’Ile d’Yeu, France

Life is full of wonderful surprises – some time ago I got invited to a foodfestival Les Gouts Uniques to prepare  ‘Dejeuner au Vert’ on l’Ile d’Yeu together with Alexandre Couillon from Noirmoutier. So at the moment this is exactly where I’m at. I will give you more detailed overview once I’m back, so until then you can enjoy some pictures.

Les Gouts Uniques is the festival I’m participating

 

White tuna is very common here

White tuna is a common produce here

 

Grave white tunafish with wild fennel and local salt

 

The island is also known for its potatos, that’s why we decided to prepare a Muhu classic – hapurokk

 

We will use those tomatos with white tunafish

We will use those tomatos with white tunafish

 

Most expensive beets I've seen

Most expensive beets I’ve seen

 

Organic farmer Georges supplied us with vegetables

Organic farmer Georges supplied us with vegetables

 

Georges had a strange looking clock – for sowing

 

We had dinner at La Marine

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Originally posted on kitchencrunch:

Kes oleks võinud arvata, et meie alles teistkordselt korraldatav jalgpalliturniir sedavõrd populaarseks osutub, aga siin me nüüd oleme – 16 tiimi jalkahuvilisi kokkasid on andnud oma nõusoleku tõmmata selga jalkavormid, et ülla eesmärgi nimel palliplatsil teineteisega mõõtu võtta. Suure huviliste arvu tõttu tõstsime ka oma turniiri nädala võrra hilisemaks – loodetavasti on ilmataat meiega sama helde nagu eelmisel aastal, mil saime mängida mõnusas päiksepaistelises sügisilmas. Ka mänguaega oleme tänu sellele veidikene lühendanud – ehkki kokad on ilmselgelt suurepärases sportlikus vormis (khm..khm), tundus meile, et 15 minutit mängu kohta on täpselt paras aeg endast maksimum välja panna!

Pädaste Mõisa kokkade eestvedamisel leiab 23. septembril 2012, kell 12:00 Snelli Staadionil aset teine heategevuslik jalgpalliturniir Chefs’ Cup. Sel aastal on turniir võtnud esimest korda ka rahvusvahelisemad mõõtmed – osalema saabuvad ka üks Soome parimaid restorane, Michelini tärnidega pärjatud Chez Dominique ja Riia au ja uhkus restoran Vincents!  Võistkondade loosimine alagruppidesse toimub 7. septembril!

View original 324 more words

Kokkade heategevuslik jalgpalliturniir Chefs Cup toimub 23. septembril!

Kes oleks võinud arvata, et meie alles teistkordselt korraldatav jalgpalliturniir sedavõrd populaarseks osutub, aga siin me nüüd oleme – 16 tiimi jalkahuvilisi kokkasid on andnud oma nõusoleku tõmmata selga jalkavormid, et ülla eesmärgi nimel palliplatsil teineteisega mõõtu võtta. Suure huviliste arvu tõttu tõstsime ka oma turniiri nädala võrra hilisemaks – loodetavasti on ilmataat meiega sama helde nagu eelmisel aastal, mil saime mängida mõnusas päiksepaistelises sügisilmas. Ka mänguaega oleme tänu sellele veidikene lühendanud – ehkki kokad on ilmselgelt suurepärases sportlikus vormis (khm..khm), tundus meile, et 15 minutit mängu kohta on täpselt paras aeg endast maksimum välja panna!

Pädaste Mõisa kokkade eestvedamisel leiab 23. septembril 2012, kell 12:00 Snelli Staadionil aset teine heategevuslik jalgpalliturniir Chefs’ Cup. Sel aastal on turniir võtnud esimest korda ka rahvusvahelisemad mõõtmed – osalema saabuvad ka üks Soome parimaid restorane, Michelini tärnidega pärjatud Chez Dominique ja Riia au ja uhkus restoran Vincents!  Võistkondade loosimine alagruppidesse toimub 7. septembril!

Praeguse seisuga jooksevad 23. septembril jalgpallimurule niisugused suurepärased meeskonnad:

1 Pädaste Mõis /Alexander

2 Laulasmaa Wicca

3 Põhjaka Mõis

4 Carmen Rent & Catering

5 Vincents (LAT)

6 Chez Dominique (FIN)

7 OKO

8 Sparkling grupp

9 Neikid

10 Resto Leib ja Aed

11 Tallink Victoria

12 Mekk

13 Swissotel

14 Senso

15 Cru

16 Platz/Ribe

* Juhul kui on soovi saada lisainformatsiooni turniiriga seonduva kohta, võib mulle või Priidule alati kirjutada:

peeterpihel@gmail.com

priit.pruul@gmail.com

———————————————————————————————————————————————–

Teistkordselt toimuv Eesti kokkade heategevuslik jalgpalliturniir Chefs Cup kutsub Snelli staadionile jalgpallilahingule hulga Eesti parimaid restorane, et üheskoos aidata paremaks muuta Eesti toitu au sees hoidva Kihnu Kooli söökla seadmepark. Kokkade poolse kingituse üleandmine Kihnu Kooli sööklale leiab aset 1.- 7.oktoobrini toimuva Kihnu gurmee- ja rahvamuusikanädala raames 5.oktoobril algaval Kihnu Viiulifestivalil. Kihnu gurmeenädal on kohaliku toidu valmistamise õpitubade nädal, mis kulmineerub Kihnu Viiulifestivaliga ehk omamoodi rahvusliku viiulimuusika gurmeepeoga. Festivali kava ilmub õigepea aadressile www.kultuuriruum.ee.

Restoran Alexander järgib enda köögitegemistes Põhjala saarte köögi joont ning käesoleval aastal toetatakse just ühe väikesaare kooli. „Kihnlased on tuntud kui tugev ja kokkuhoidev kogukond, mis kindlasti väärib rohkem tähelepanu – loodame, et saame niimoodi omal väiksel moel ja paljude lahkete toetajate kaasabil sellele toredale saarele abiks olla,“ lausub turniiri korraldaja, Pädaste Mõisa Alexander Restorani peakokk Peeter Pihel.

Sarnaselt eelmisele aastale, toimub ka sel aastal heategevuslik loterii, millega on võimalik võita õhtusöök kahele turniirist osa võtvas restoranis. Piheli sõnul täitis eelmisel aastal esimest korda toimunud turniir oma eesmärki täielikult: „Suutsime koguda küllaltki suure summa Rosma kooli sööklale ahju ostmiseks – heaks abiliseks oli siinkohal Electrolux. Lisaks loomulikult hea vastuvõtt osa võtnud restoranide poolt. Loodetavasti suudame eelmise aasta edukat turniiri korrata.“ Käesoleval aastal on Electroluxi kõrval headeks toetajateks veel Eesti Jalgpalli Liit ja Carmen Catering.

Sel aastal on lotopiletite müümine muutunud lihtsamaks ning seda saab igaüks peagi teha näiteks turniirist osa võtvas restoranis einestades. Küsige siis aga julgesti loteriipileteid!

Eelmisel aastal viis Chefs Cupi võidukarika koju Swissoteli meeskond.

Esimese, Chefs Cup 2011 võitja Swissoteli meeskond

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 283 other followers